Kõrgusmõõturi põhitõed
QNH, QNE ja QFE: kolm kõrguse võrdlustaset
Baromeetriline kõrgusmõõtur mõõdab õhurõhku. Valitud võrdlusrõhk määrab, mida selle näit tähendab. Paraplaan jääb täpselt samasse kohta – muutub ainult näidu tähendus.
Kus asub null?
QNH ja QFE on kõrgusmõõturi rõhuseadistused. QNE korral seadistatakse kõrgusmõõtur väärtusele STD 1013.25 hPa. Kõik kolm näitu kasutavad sama rõhuandurit, kuid erinevaid kõrguse võrdlustasemeid.
Keskmise merepinna võrdlustase
Kohalik rõhk, mis on matemaatiliselt taandatud keskmisele merepinnale. Stardipaigas või lennuväljal näitab kõrgusmõõtur ligikaudu selle avaldatud kõrgust.
Pea meeles: „Kui kõrgel ma merepinnast olen?” – baromeetriline kõrgus MSL-i kohal.
Lennuvälja võrdlustase
Kindlaksmääratud koha võrdlustasemel mõõdetud rõhk; tavaliselt on selleks lennuväli või raja lävi. Vario võib samamoodi kasutada nullpunktina stardipaika.
Pea meeles: „Kui kõrgel ma sellest kohast olen?” – mitte minu all muutuvast maapinnast.
Standardrõhu võrdlustase
Kui püsiv seadistus on STD 1013.25 hPa, näitab kõrgusmõõtur QNE-rõhkkõrgust. Näiteks näit 6500 ft vastab lennutasandile FL 65.
Pea meeles: „Millisel ühisel rõhupinnal ma olen?” – see ei ole automaatselt kõrgus mere- ega maapinnast.
Sama lennuväli, kolm näitu
Lennuvälja kõrgus on 600 m MSL ja lennuvälja kohalik QNH on 1000 hPa. Mõõteriist jääb maapinnale; muutub ainult rõhuseadistus.
Rusikareegel kõrgusmõõturi näidu muutuse kohta. Täpne ISA-teisendus varieerub kõrgusega veidi. Tegelik temperatuur mõjutab näidatud baromeetrilise kõrguse ja tegeliku geomeetrilise kõrguse erinevust.
Miks QNE/STD on vertikaalse hajutamise jaoks oluline
Kohalik QNH muutub ilma, aja ja asukohaga. Seetõttu kasutavad kõik üleminekukihi kohal seadistust STD 1013.25 hPa: FL 70, FL 80 või FL 90 tähistavad siis iga õhusõiduki jaoks samu standardiseeritud rõhupindu. Just see ühine skaala võimaldab kavandatud vertikaalseid vahekaugusi.
Tõus: QNH → STD
Kuni jõuate üleminekukõrguseni (TA), kasutage QNH-d ja väljendage taset absoluutkõrgusena. TA läbimisel tõusul seadistage 1013.25 hPa; sellest kõrgemal kasutage lennutasandeid.
Üleminekukiht
See jääb TA ja üleminekutasandi (TL), s.t madalaima kasutatava lennutasandi vahele. TL sõltub kehtivast QNH-st. ELi menetluste kohaselt jääb TA ja TL kõrgusel oleva liikluse vahele vähemalt nominaalne 1000 ft.
Laskumine: STD → QNH
Kasutage standardrõhku ja lennutasandeid kuni TL-ni. TL läbimisel laskumisel seadistage kehtiv QNH; sellest allpool kasutage absoluutkõrgusi.
Avaldatud üleminekukõrgused ja kohalikud menetlused erinevad. Kehtivad kaardid, AIP ja load on alati ülimuslikud.
Mida IGC-fail salvestab?
IGC B-kirjel on eraldi väljad GNSS-kõrguse ja ICAO-ISA rõhkkõrguse jaoks. FAI spetsifikatsiooni kohaselt jääb iga salvestatud asukohapunkti võrdlusrõhuks 1013.25 hPa – isegi kui kabiini vario kuvab QNH-d või muu kõrgusmõõturi seadistus salvestatakse eraldi.
Üks fikseeritud lähteandmete võrdlustase
QNH muutub pidevalt. Fikseeritud ISA-võrdlustase muudab eri kohtade ja aegade rõhkkõrgused nominaalselt võrreldavaks ja kalibreeritavaks.
Kuvast sõltumatu
Vario seadistus võib muuta selle kuva, kuid ei tohi muuta iga asukohapunktiga salvestatud standardrõhu kõrgust.
Hiljem reprodutseeritav
Alustades muutumatust mõõtmise võrdlustasemest, saab analüüsi käigus hiljem modelleerida QNH-joone, kasutades ajaliselt ja ruumiliselt sobitatud ilmaandmeid.
Miks GPS- ja QNH-jooned ei lange alati kokku?
GNSS ja rõhuandur mõõdavad eri viisidel ning kasutavad eri võrdlustasemeid. Mõju avaldavad ka andurite nihked, ilmamudel, temperatuur ja GNSS-kõrguse võrdlustase. Seetõttu on võimalikud väikesed või märgatavad erinevused, ilma et kumbki joon oleks lihtsalt „vale”.
Milline seadistus vastab millisele avaldatud kõrgustasemele?
Oluline on taseme juures olev tähis. Tegelikud riiklikud menetlused ja avaldatud lennundusteave on alati ülimuslikud.
AMSL / MSL → QNH
Kõrguse jaoks keskmisest merepinnast ning selle võrdlustasemega avaldatud maapinna- või õhuruumikõrguste jaoks.
Lennuvälja kohal → QFE
Kui sõnaselgelt nõutakse kõrgust lennuvälja või rajaläve võrdlustasemest. QFE ei tähenda pidevalt muutuvat kõrgust maapinnast.
FL → QNE / STD
Standardrõhku 1013.25 hPa kasutavate lennutasandite jaoks, tavaliselt üleminekutasandist kõrgemal.
Kas QNH-kõrgus on tegelik geomeetriline kõrgus?
Mitte päris. Baromeetrilised kõrgusmõõturid kasutavad standardatmosfääri mudelit. ISA-st külmemas õhus on tegelik kõrgus QNH-võrdlustaseme kohal üldiselt väiksem kui näidatud kõrgus. QNH annab ühise baromeetrilise MSL-võrdlustaseme, kuid ei kõrvalda temperatuuri-, instrumendi- ega ilmamudeli vigu.
Allikad ja edasine lugemine
- FAI: IGC-lennusalvesti tehniline spetsifikatsioon – nõuded salvestatud rõhkkõrgusele ja ISA-võrdlusrõhule 1013.25 hPa.
- EASA SERA.8015 – absoluutkõrgused, lennutasandid, QNH/QFE ja seadistuse vahetamine üleminekukihis.
- EASA ATS.TR.130 – üleminekutasandi ja nominaalse vertikaalse hajutamise määramine.
See juhend selgitab kuvamist ja lennujärgset analüüsi. See ei asenda lennuks ettevalmistumist, AIP-d, NOTAM-teateid, meteoroloogilist briifingut ega kohustuslikke kõrgusmõõturi seadistamise protseduure.
